Sündmused

Kui olin selle ära saatnud, siis taipasin, et olen võib-olla olnud õelam kui tavaliselt. Ma tean tegelikult, kui õrnad on autorid," tunnistab kirjanik ja kriitik Made Luiga (kirjanikunimega Mudlum) „Vikerhommikus“. Ta tegi ajakirja Looming palvel kokkuvõtte möödunud aasta eesti kirjandusest. Ta nentis, et raamatuid ilmub niivõrd uskumatul hulgal, et ühele inimesele käib kogu massist ülevaate saamine üle jõu ning selline mass toob kaasa probleemi, kus head teosed ei pruugi jõuda lugejateni.

Luiga ei peljanud oma kokkuvõttes osutada valupunktidele, hulga teoste puhul teeb talle muret kehv teostus, keeleoskamatus ja toimetaja puudumine. Raamatuaastal ilmus Eestis sadu teoseid, millest tugevaimad leidusid tema hinnangul lühiproosas.

Ühe olulise kvaliteedimärgina tõi kriitik esile sarja "Loomingu Raamatukogu", kuid hoolimata sarja kõrgest kvaliteedist ja väärtkirjanduse esindamisest on selle populaarsus lugejate seas oodatust madalam. Luiga tõi näite kohtumiselt raamatukoguhoidjatega, kus ühe põhjusena selgus, et sarja laenutamine on kehv, sest raamatukaaned olevat igavad.

Siiski soovitas Luiga lugejatel, kes ise raamatuvalikut teha ei oska või ei taha, pöörduda just selle sarja poole: "Ära loe kõike, loe sealt viis raamatut aastas, siis on enam-vähem kindel, et sa saad mingisuguse kultuurilise põhja alla."

Luiga leiab, et lugejate nõudlus ja teose populaarsus ei tohiks raamatukogudel olla ainsaks argumendiks uute raamatute hankimisel, vaid tuleks hoida ka hariduslikku ja valgustuslikku fooni.

Intervjueerisid Margit Kilumets ja Sten Teppan

Kuulatav lingilt

Järgneva alajaotusega võib ülevaataja kaotada kogu oma kredibiilsuse. Naiskirjandus kogub tuure, saab feimi ja sulli. On n-ö tulipunktis. Kirjutada suhtevägivallast, purunenud või toksilistest suhetest, katkiste peremustrite igavesest ringkäigust, kaevata läbi kõik suguvõsa sopid, et otsida põhjust omaenda elu ebaõnnele – eks seda ole ju varemgi tehtud. Enne aga käsitleti neid teoseid mingi muu vaatenurga alt, jäeti kõik see naiste valu ja vaev, nutt ja hala tähelepanuta. Kui nüüd mõelda, kas pole mitte Veera Saare „Ukuaru” üks varaseid naiskirjanduse tähtteoseid? Praegu (võin olla ülekohtune) paistab, et trendika teema sissetoomine lunastab teose muud puudujäägid. Kui soo-, suhte- ja pereküsimusi kujutada üheülbaselt, ainult pettunud naise vaatepunktist, võib sellest saada kahe teraga mõõk. Selle asemel, et tõmmata teemale vajalikku tähelepanu, harida ja valgustada ning vabastada naisi nende luhtunud kooselude kütkeist, annavad sedasorti kasina kirjandusliku väärtusega teosed lihtsalt toitu misogüüniale.

Loetav lingilt

Kuidas läks Eesti Raamatu Aasta Mudlumil, mis talle silma on hakanud Eesti kultuurimaastikul ning kõike muud, mis kirjandusega seotud, kuulemegi Mudlumi enda suust juba järgmisel neljapäeval!

11. märtsil vestlesid Tallinna Kirjanike Majas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2025. aasta proosaauhinna nominendid Mehis Heinsaar, Eva Koff ja Kairi Look. Õhtut juhtis Made Luiga.

Fotograaf Kris Moor

05.02.2025 kell 16.00-19.00 Rahvusraamatukogus.

Olen seni alati öelnud, et loovkirjutamise töötuba ma küll ei tee, viimati rääkisin seda juttu töötukassa nõustajale, kes oskas mulle ainult seda välja pakkuda. No eks siis nüüd söön oma sõnu!

03.veebruaril kell 17.00 "Mitte ainult minu tädi Ellen" ja "Roosihullu päevaraamat" jne autor Jõhvi raamatukogus. Tuleb vahva kohtumine!

25.11.2025. kell 18.00 vinoteegis "Vabrik"

Õhtupoolik Mudlumi raamatutega heas seltskonnas hubases vinoteegis. Lisaks Nööpidele võib juttu tulla ka muudest viimastel aastatel ilmunud teostest, kõiki neid on võimalik ka soodushinnaga soetada. Nii harva kui ma linnas käin, tahaks teid kõiki näha! Päris tõsiselt!

Väike snäkk ja tilk veini on ka garanteeritud!

"Mitte ainult minu tädi Elleni" viies trükk on nüüd poodides saadaval.

Kaaned said natuke paksemad, muus osas muutusi pole.

Milline kaunis renessanslik taluneid! Eesti lühiproosa jälle laias maailmas. Mudlumilt valiti jutt "Naiste saun", teemaks ju naised. Tõlkis Consuelo Rubio.

17.11.2025. kell 18.00 Laagri raamatukogus.

Raamat on trükist käes, täna-homme juba poodidesse jõudmas. Tänan toimetajaid Kajar Pruuli ja Liisi Rünklat ning kujundajat Allan Appelbergi. Esitlus tuleb natuke hiljem, sest valmimas on ka lisatrükk "Mitte ainult minu tädi Ellenist", kuna ma olen väsinud ütlemast, et seda ei ole enam ammu ja ikka muudkui küsitakse.

Nööbiraamatu kohta võin öelda, et see on selline segu harilikust Mudlumist ja body-horrori-Mudlumist. Natuke põhjakaabet ja näpuotsaga uut, aga jumala eest, mitte mingeid dialooge! Loodan, et pole ühtegi sisse lipsanud.

Frankfurt Book Fair. 15.10.2025.

14. 08. 2025 kell 11-17. Muhust Pärnusse on tunni aja sõit, nii et olen minagi seal! Muuseas, mu sünnilinn on Pärnu!

    

Ma pole juhtunud lugema ühtki käsitlust, mis selle metsiku ilujanu veenvalt ära seletaks. Miks teeb inimloom, kelle elupäevad kaovad kiirelt õhtusse, asju, mis on rasked ja võtavad palju aega, ainuüksi selle pärast, et kena vaadata oleks? Olgu selleks gooti katedraal või Brüsseli pits, 70 meetri pikkune Bayeux’ vaip või Sixtuse kabeli laemaal, heegeldatud kardinad või tikitud saanitekk. Neid saanitekke tikkisid naised, kes niitsid heina, lüpsid lehmi, vagusid kartulit, kantseldasid lapsi, tegid leiba, pügasid lambaid, kraasisid villa, ketrasid heiet, värvisid lõnga, kudusid kanga ja siis kirjasid selle lõpuks lilledega.

Üks võimalik seletus on, et nad olid kõik vaimselt nii frustreeritud, et käeline tegevus oli nende teraapia. Igatahes on need keskused pea sees tihedalt seotud – vaimutegevus ja isetegemine ehk loovus. Loovus korrastab mõtlemist. Ta on ventiil, ta laseb millelgi muul, mis muidu sees pakitseks ja lõpuks puhkeks nagu mädapunn, vaikselt maailma vihiseda. Sellepärast arvan ma praegu ignorantselt, et kui AI-l lastakse kõik pildid ja filmistsenaariumid ja raamatud ja koolitööd ja mis iganes asjad ära teha, läheb inimkond ükskord plaksuga lõhki nagu suur furunkul.

Loetav lingilt.

Laupäeval, 7. juunil kell 10-18 toimub vanalinna raamatulaat. Telk on püsti pandud Vabaduse väljakule. Olen ekstra selle sündmuse pärast kauemaks linna jäänud ja tulen väikese kompsukesega kohale. Kiirematele on maiuspalaks 1 Ellen ja 1 Tõsine inimene, õigupoolest võiks neile oksjoni teha:) Natuke Roosihullu, paar Poola poissi, 4-5 Tekstimüüri ja Sikaosäki. Laadal osalejate nimed leiate lisatud lingilt.

63. Kolga Raamatuklubi klubiõhtu toimub maagilisel kuupäeval, esmaspäeval 05.05.2025! Kohtume kl 18 Kolga muuseumis.

Külla tuleb kirjanik ja kirjanduskriitik Mudlum.

Grupinäitusel „PelguPAIK“ osalevad kunstnikud ja kirjanikud: Jan Kaus, Anti Saar, Kalli Kalde, Urmas Viik, Eve Kask, Maryliis Teinfeldt-Grins, Piia Ruber, Lembe Ruben, Angela Soop, Mudlum. Näitust kureerivad Lembe Ruben ja Kaili-Angela Konno.

Näitus toimub kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Linnaraamatukogus

22.04–19.05.2025

Avamine: 21.04 kell 18.00

„PelguPAIK“ toob kokku kunstnikud ja kirjanikud, kes valdavad nii sõna kui ka visuaali. Näitusel on teoseid paikade ilust või valust.

„Me otsime nii endi seest kui ka ümbert oma kohta. Elu nime kandval ajateljel oma paiga leidmine annab heas kohas olemise tunde. Mõned paigad kaitsevad meid ja tekitavad rõõmu ja rahu. Osad kohad on põlistatud meie esivanemate poolt, kes on olnud palju paiksemad. Mõned paigad meie ümber kaovad ajalukku või kaotavad kohavaimu, kasvavad võssa või lagunevad. Mitmed paigad maailmas hävitatakse, nii et isegi parima tahtmise juures on võimatu hiljem ajas tagasi minna – kohata tuttavat metsarada või tänavanurka, mille pöörded olid justkui kodeeritud koos tuhande pisiasja ja tundmusega sügavale me sisemusse. Alles jääb mälupilt, mis muutub ajas vastavalt sellele, kuidas see meie sisse on jäädvustunud või millise sildi me olnule peale kleebime. Paljuski on meie endi teha, kuidas me minevikku paikame.“

Seda, millest miski o n või mis miski o n või miks midagi ülepea p o l e, saabki teada ainult siis, kui kirjutaja kirjutab üles oma mõtted. Ja muidugi siis, kui need mõtted lugeja peas millekski arusaadavaks muutuvad. Pean ütlema, et mind kõnetab sedasorti kirjandus enim. Ma olen kohe totaalne sihtgrupp. Ei mingeid niinimetatud sündmusi, ei mingit kuradi „lugu“, ainult puhas, toores mõtteprotsess. Ainult see aitab mul aru saada, miks me kunagi üksteist ei mõista, miks me enamasti ei üritagi, miks me käte ja jalgadega vastu sahmime, ei luba ühtki teist reaalsust enda oma sisse, või kui, siis ainult nii, et hammustame tüki välja, närime läbi ja seedime ära. Jupi muidugi situme välja, aga midagi jääb siiski vereringesse.

See on mu viimane Raamatukoi blogi postitus.

Korter nr 43 tõlgiti esperanto keelde! See tuletab mulle meelde, et mu ema töötas kunagi Harju Elus, kus tal oli esperantohuviline ülemus, kes üritas ka oma kolleege veenda seda kunstkeelt õppima ja ema isegi käis mingitel kursustel.

"Küllap poleks mulle „Puuinimesi” arvustada antud, kui mitte üks mulle lähedal seisev isik poleks hiljuti üsna sarnase temaatikaga raamatut kirjutanud. Umbes sama lähedalseisev isik, nagu on Arne Merilai noorem Arne Merilai vanemale. Ühes raamatus on juttu peamiselt puudest, teises peamiselt roosidest, aga taust on sama – mida pentsikut võetakse ette vanade talukohtadega, kui nad satuvad aiahullude meelevalda."

Raamat anti retsenseerida detsembrikuus, arvustus valmis jaanuaris, enne suurejoonelisi auhinnatseremooniaid.

Mõnda aega tagasi ilmunud arvustus.

Tarmo Tedre juttude läbiv tegelaskuju on keskeast veidi üle libisenud meeste­rahvas. Ta pole veel vanaätt, aga paremad päevad on tal enamasti seljataga. Napsuklaasi ei sülita, tööd ei karda. Elab tavaliselt maakohas, kuigi mitte alati, ei salli sotse, reformikaid, Euroopa Liitu, tal on kindel ettekujutus, kuidas ilmas asjad peaksid olema, ja et nad nii ei ole, tekitab vimma. Peas on neil sageli udused mõtted nagu väikesed pilvekesed, millest nad püüavad sotti saada, ja mõnikord jõuavad nad oma pingsa mõttetöö tulemusel mingi ülimalt veidra teoni.

Seekord Raamatukoi blogis ebapopulaarne arvamus Annie Ernaux teose kohta. Ühtlasi soovin kõigile ka head naistepäeva!

Silmad, mis maailma näevad, on meil Ernaux’ga ühesugused. Aga me tõlgendame erinevalt. Mind ei ole ilmselt kunagi peetud feministlikuks kirjanikuks, kelleks ma ennast ka ise ei pea. Mul on tunne, et enda naiseks olemise rõhutamine pisendab inimsust. Olen kuskilt lugenud, et see pole õige naiskirjanik, kelle teostes pole menstruatsiooni, verd, sünnituse anatoomilisi detaile või mõnda muud spetsiifiliselt naiselikku kehakogemust. Aga minu meelest ei ole naiste kannatused tingimata suuremad kui meeste omad meditsiinilises mõttes. Ma ei ole juhtunud lugema meeste poolt kirjutatut, küllap selline kirjandus on olemas, kus oleks juttu näiteks eesnäärmevähist või minu poolest kasvõi kateetri panekust, mis meestele teatavasti on oluliselt keerulisem ja valusam protseduur. Ma ei tunne, et minu kannatused naisena oleksid selline aines, mille peale oma looming üles ehitada. Ma võiksin seda teha, miks ei, need kogemused on absoluutselt igal naisisendil, alates sellest kõige esimesest günekoloogi pukktooli ronimisest.

25. 02. 2025 kell 18.00 Rae valla raamatukogus

Madis Kõivu „Metafüüsilist luulu“ lugemiseks võttes olin ette teadlik, et ega mu jõud selle mõistmisest üle ei käi. Samas tahtsin näha, mismoodi see mees mõtleb ja kirjutab. Mul on kodus ta näidendite kogumik, haarasin selle raamatukogust mahakantud tavaari riiulilt. Seda ma vist pole proovinudki lahti teha. Lavastusi pole näinud – ühesõnaga täielik kõivulik auk ja isegi polnud küsimust, mis seal augu sees olla võiks.

Läheneme sellele tutvustusele siis nõndamoodi: mis juhtub hariliku mõistusega inimesega, kui ta ennast Kõivu sisse kukutab? On seal põhjas üldse midagi? Kas sealt ülesse vähemalt natuke valgust paistab?

Üle hulga aja jällegi üks arvustus. See sai kirjutatud augusti lõpus mu meelest ja septembrinumber oli juba täis, siis tuli teema kaksiknumber, kuhu üldse selline kraam ei läinud, ja detsembris siis ilmus. Niipalju arvustuste ilmumise kiirusest. Ega see asi ei paranegi, kui nn päevalehtede, kas meil on neid ainult üks järele jäänud? kultuuriküljed avaldavad kirjanduse rubriigis artikleid "Aasta õõvastavaim vägistamisskandaal", mitte kodumaise kirjanduse arvustusi. Tõsi, "Devolutsiooni" nad siiski kajastasid.

16.01.2025 kell 18.00 Kose raamatukogus.