2026 · Strata
Toimetaja: Kajar Pruul ja Liisi Rünkla
Mudlumi kolmas jutukogu sisaldab kirjutisi aastatest 1981-2025. Raamatu avalugu on 15-aastaselt kirjutatud tekst, toores Eesti väikelinna teismelise inner-world. Teistes palades tuleb juttu nööpidest, mustusest, verest, suguelust ja muust häbiväärsest. Loomulikult on häbiväärne ka autori kirg kirjeldada kõike üksipulgi ja ülima rahuloluga. Kujundanud Allan Appelperg, 200 lk.
Strata
Toimetaja: Liisi Rünkla
See on lugu inimesest ja aiast, mullast ja roosidest, taeva lindudest ja mutukatest maa all. Sobib lugemiseks nii neile, kes kaevuvad küünarnukkideni mulda, kui ka neile, kes parema meelega istuksid põõsa veerel pingikese peal ega liigutaks lillegi. Kõik, kes on kunagi mõnda aeda näinud, mõnes aias käinud või mõnda aeda teinud, leiavad siit midagi, millele kaasa noogutada või vastu vaielda. Lõppude lõpuks tuleb välja, et isegi siis, kui me räägime aiast, räägime me tegelikult august. Ühele aiaharijale olevat keegi kunagi öelnud umbes midagi sellist: "Sinna auku, kuhu sa enne kallasid viina, topid sa nüüd oma roose." Kujundanud Allan Appelperg, 240 lk. Autori illustratsioonid.
2023 · Strata
Toimetaja: Liisi Rünkla
„Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis artikkel, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust“ Johanna Ross Kujundanud Allan Appelberg, 288 lk. Tunnnustus: Eesti Kultuuurkapitali esseistikaauhinna nominent.
2022 · Strata
Toimetaja: Liisi Rünkla
Mudlumi seitsmes raamat on nime poolest lasteraamat, mida kõlbab lugeda nooremast koolieast kuni vanavanavanemateni välja. See räägib ühest lahedast tüdrukust, kõige vapramast kogu vahmiilis. Kuidas kasvasid lapsed siis, kui internet meie mail veel noor ja metsik oli? Emad istusid Rates, lapsed Mängukoopas, vanaemad sundisid muudkui sööma ja vennad kiusasid, nagu nad alati teinud on. Koerad said vahel kutsikad ja kassid kõndisid omapead, nii nagu nüüdki. Ei puudu ka valge kitliga arstitädi, kes tahab süsti teha! Kunstnik Maria-Krisiina Ulas pälvis näitusetegevuse ja SIKAOSÄKi illustratsioonide eest Aasta graafiku tiitli. Kujundanud Allan Appelberg, 204 lk.
2020 · Strata
Toimetaja: Liisi Rünkla
Mudlumi uus raamat ei räägi millestki olulisest. Elud mööduvad, asjad kuhjuvad, kõige selle keskel tammub autor ja püüab aru saada, kuskohas ta ise omadega on. Juttu tuleb kõigest võimalikust, eelkõige uskumatust hulgast kaltsudest, kaltsudest ei pea lugeja mitte puudust tundma, aga ka kohvikannudest, samblast, hundinuiadest, saarepuudest ja sellest, mis meile jääb, kui lahkuvad kallid inimesed. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist. Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna laureaat. Ilmunud on tõlked soome ja vene keeles. Kujundanud Allan Apppelberg, 208 lk.
2019 · Strata
Toimetaja: Kajar Pruul
Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal. „Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…” Euroopa Liidu kirjandusauhind, Kultuurkapitali proosaauhinna laureaat. Ilmunud on tõlked bulgaaria ja makedoonia keeles. Kujundanud Allan Appelberg, 400 lk.
2017 · Elusamus
Toimetaja: Helena Läks, Lydia Raadik
Prosaistina tuntud Mudlumi kaasahaarav kriitikakogumik koondab seitsme aasta jagu valitud kaastöid eesti kultuuriväljaannete spektri eri osadele Nihilist.fm-ist Vikerkaareni. Käsitletud on nii kõrg- kui ka kergkirjandust, nii Loomingu Raamatukogus ilmunud tõlketeoseid kui ka luulet, nii Meelis Friedenthali kui ka Mikk Pärnitsat, nii Andrus Kivirähka kui ka Onu Bellat. Autor ise ütleb, et kuigi välja näeb raamat väga soliidne, on ta sisult üpris lõbus ja „kriitika” asemel kuulub rohkem kategooriasse „räägin sellest, millest tahan ja mis meeldib”. Seega leiab „Ümberjutustajast” ka metakriitikat, mõne teatri- ja filmiarvustuse ning mõned esseedki – aga millest Mudlum ka ei kirjutaks, teeb ta seda ikka ühtviisi humoorikalt, inimlikult ja lugemisnaudingut pakkuvalt, mistõttu sobib kogumik kindlasti ka laiemale lugejaskonnale. Valitud 2017. aasta 25 kauneima raamatu hulka. Kujundanud Allan Appelberg, 302 lk.
2016 · EKSA
Toimetaja: Marika Mikli
Mudlumi kolmas raamat liigub mööda unenäolist, tihedat meelekangast. Erinevaid jutte ühendab illusoorse ja reaalse vaheline pingeväli. Kohal on kõiksugused metafüüsilised teemad, aga neile on lähenetud mõnusa kodukootud nurga alt, mis muudab tõsise ja pühaliku naljakaks ja lähedaseks ning tõstab nii mõnegi igapäevase asja erilisesse aupaistesse. Iga inimene siin keerulises maailmas unistab ja tahab olla tubli, aga alati ei tule välja. Mudlum kirjutab sellest nii, et on tervislik ja lohutav lugeda. Naerda või vähemalt muiata saab ka ja see on samuti väga oluline. Kogumiku pala "Ilma alguseta, ilma lõputa" sai 2017 a Fr.Tuglase novelliauhinna. Illustratsioonid Martin Luiga ja Ruudu Ulas. Kujundanud Andres Rõhu, 184 lk.
2015 · EKSA
Toimetaja: Marika Mikli
Kui ma 2014 aasta kevadel „Ilusa Elviira“ esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud. Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: „20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige“ või „15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa“. Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis. Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – „Ilus Melusiina“. Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke. Kujundanud Andres Rõhu, 230 lk.
2014 · ZA/UM
Toimetaja: Kajar Pruul
Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata. Kultuurkapitali proosaauhinna nominent. Illustratsioonid Martin Luiga, kujundanud Indre Suur, 199 lk.