Mudlum

Kajastused

📚Arvustused raamatute kohta

Nööpidest ja muust häbiväärsest(2026)

Mudlum.Nööpidest ja muust häbiväärsest. ↗

Aga ma pidin rääkima ka sellelt, miks „Fulgens” oli huvitav lugeda — mitte ainult sellest, miks ta on siin jutukogus omal kohal. Uskumatu, kui palju on noores inimeses mõtteid peidus! Hea küll, ma saan aru: oleks tulnud teha valik, mitte üritada kõike korraga ühte esseesse mahutada. Lihtsustada, nagu vastas Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutt. Aga „Fulgens, sequar” sobib rahulikult, lausehaaval lugemiseks ja hakkab mõjuma just sel moel. Kõik asetub oma kohale, mõttelõng on jälgitav, üks idee järgneb loogiliselt teisele. Ma julgen väita, et tekst kannab.

See hea raamat sobib haiglaselt uudishimulikule inimesele ↗

Tagasihoidlikult lisaksin siiski – mulle näib, et Mudlum tegeleb ikka ja jälle hoopis julge vaatlusega. Mitte millegi üle seal tõesti imestada ei ole ja ükski koledus ei leia kunagi ilustamist, võib-olla ainult sentimentaalset äratundmist. Aga oi kui hea tunne on lugeda kõigest, millest vahepeal kõva häälega rääkidagi ei juleta. Seepärast ongi Mudlum konkurentsitu selles, mida ta teeb. Ja see pole teps mitte häbiväärne.

Noorusest ja muust häbiväärsest ↗

Avaloo tõttu ei soosi nööbiraamat ühekordset lineaarset lugemist ja usun, et nii- ja naapidi lehekeeramist tuleb ette nii mõnelgi. Niisiis ei olegi see üksnes jutukogu häbiväärsetest asjadest, vaid ka käed-külge-eksponaat, kus lisaks vestete lugemisele saab pidevalt küsida, kas kirjanik on siis muutunud või ei ole. Aga mina? Ma tõstan esimest lugu muu hulgas esile ka seepärast, et see ei jääks üheks „veidraks viguriks“ Mudlumi kolmandas jutukogus – pean seda tervet raamatut defineerivaks palaks. Kui Mudlumi loomingu mäluosa talletab seda, mis on muutunud või juba kadunud, siis uue raamatuga markeerib Mudlum hoopis jäävust.

https://www.vikerkaar.ee/asjad-mida-muua-ei-saa/

Asjad, mida müüa ei saa ↗

Alice Munro on kirjutanud, et tüdrukute jaoks on vaesuse ja terava mõistuse kombinatsioon eriti halastamatu. Mudlumi tekstides on see tunne valusalt kohal. Alatine rahapuudus sunnib maha müüma kõik ilusa enda ümbert. Mudlumile endale, nendib ta kibedalt, jäävad ainult mustad ja koledad asjad, mida müüa ei saa: „Vana traatnuustik, mis pole haljalt hõbedane ega uhkelt puhvis, vaid mustunud rasvast umbes, valge plastmasskandik, noalõigetest pruunikriimuline ja vanadusest vandlikarva, selle peal hoitakse kõiki neid toidujäänustega kaetud tarvikuid, vastikut piimapudelite pesemise harja, kõvade ja kollakate tuustis harjaste vahel hapupiimatükid, keerdus traatsaba kõveraks paindunud, tühje puhastusvahendite pudeleid, kaela ümber korpunud pesuaine“ (lk 61).

Roosihullu päevaraamat

Arvustus: Mudlumi roosid ↗

Üks Mudlumi roosiraamatust kirjutatud arvustus pani mõtlema, ega me ise, tolerantse ja paljuse praegusaja intelligendid, ometi mingis mõttes jäigad pole. Mitte et ma tahaks öelda, et kolleeg Saara Liis Jõerand, kes Vikerkaares kirjutada võttis, on piiratud mõistusega, otse vastupidi! Terane isik on kauglugejale töö lihtsaks teinud, andes otsa kätte: „Võib valida, kas toimidagi nii, nagu raamatus ette nähtud, ja öelda, et „Päevaraamat” on igavene jama, või neelata sööt alla ja püüda kasvõi puhtalt trotsist selle kõige alt siiski mingit kvaliteeti leida, misjuhul on raamat omaenda sõnastatud eesmärkide järgi muidugi ebaõnnestunud.” Metamängud meeldivad ju kõigile, kuid autori (kelle asi pole, olgem ausad, meile midagi ette kirjutada!) juhtnööride järgi toimides võib laiem kontekst küll märkamata jääda. Ja tõtt-öelda ma isegi ei vaidleks Jõerannale hiiglama palju vastu, et „Roosihullu päevaraamat” on „nii Mudlumi senise loomingu kui ka laiemalt eestlastele praegu südamelähedase mõtteuiukirjanduse kaanoniga võrreldes igavam, mõttekude kuidagi hõredam, tähelepanekud natuke kulunumad, üldistused lihtsakoelisemad”. Võib aga juhtuda, et mesotasandi vaatlused kinnitavad: ajad ongi sellised – kurnavad, kuumad, hirmuäratavad, igavad. Nii ka kultuur, pole parata. Ja mis jääks alles, kui rookida meie kirjandusest täienisti välja igavus, väikesed mured ja elud? Üksnes krestomaatilised tüvitekstid ja ei midagi muud? Lubage kahelda. Millest need tekkida saaksid, kui puuduks materjal, mille pinnalt ja millest kirjutada: substraat, huumus, olgu või põhk – elatud, kirjeldatud ja kirjutatud kogemus.

Väike elus kirjandus roosidest ↗

Aga ei. Roosiraamat on pigem ise nagu roosipõõsas, võib-olla isegi pisut kibuvitsastunud (aga seda tahtlikult, kirjutaja kullipilku arvestades), avades kõiksugu teemasid nõnda, nagu sirutaks välja okkalisi harali oksi, mis jäävad lugeja lohvakasse kampsunisse kinni. Mõnigi kord on raamatud üpris suletud, rääkides lugusid, millele elad küll südamest kaasa, aga kaasarääkimise vajadust tingimata ei teki. Mudlum see-eest kõnetab lugejat, arvustajat, kirjastajat, raamatumüüjat, kultuuriajakirjanduse toimetajat, mõnikord ka oma siseringi sõpru ja sugulasi nii, nagu ootaks – ja miks mitte valjul häälel – vastust. Tulemuseks on ühtpidi ju monoloog (esitajaks keegi, kelle kohta võiks isegi öelda, et ta on parasjagu oma aeda kapseldunud, rohib-niidab-kastab), aga samal ajal on see vähemalt kahekõne või midagi hoopis polüfoonilisemat, sõltub, mis rolli keegi end vastajana panna saab või kelle perspektiivist vastata tahab. Kirja on kõik pandud nii, nagu ajaksid kirjanikust aednikuga tema aias juttu, ei mingit väljapeetud registrit, pigem kõnekeel. Määratlus on ka antud – „parimas Hasso Krulli vaimus väike kirjandus” (lk 205).

Asi ise on lihtne ↗

Kas siin on kuskil mingi konks? Kas niimoodi tohib? Ah, kui hea on tunda magusat, mahlast, mitmekihilist kirjanduslikku kimbatust! Vaagida väikest kaitsetut aiaraamatut Suure Kirjanduse mõõdupuul ja hakata kahtlema mitte ainult iseenda kui mõõtja adekvaatsuses, vaid ka mõõdupuu enda mõttekuses! Ja Mudlum ütlebki: „Ega see aiaraamat pole ju ka teab mis asi, otsustasin ilukirjandusele selja pöörata, skeenelt alla kukkuda ja teha ainult asju, mis äratavad kriitikuis üksmeelset pahameelt. See on kõige tavalisemat sorti aiahullu päevaraamat, parimas Hasso Krulli vaimus väike kirjandus: „Niimoodi kirjutada, et selles midagi ilusat ei võida näha. Midagi suurt, klassikalist, eeskujulikku, igavikulist. Ei midagi püsiväärtuslikku. … Kirjutame nõnda, et see poleks mitte kellelegi vajalik. Ei mingit suurt projekti: mingit modernismi. Mitte midagi uuenduslikku ega kaasaegset““ (lk 205).

Heli Allik soovitab ↗

There is something oddly expansive in every sentence, between the lists of seedlings and flower beds – glimpses of the wider world. Each page might appear to recount nothing more than the daily chores, yet beneath the surface lies a contemplation of life and death, of the human life cycle, of the overwhelming power of nature and how helplsessly small we are in the face of it, of fate and our attempts to come to terms with it. Every ink drawing revives a strand of the Estonian literary tradition; each chapter contains a fragment of Estonian history. So yes, this is a book about a garden, but, as literary scholar Elle-Mari Talivee puts it, ‘garden books always end up being about people’.

XXI sajandi mõttteeksperiment kolme Kõrbojaga ↗

„Roosihullu päevaraamat“ ei reeda, miks valis autor „selle paigalenaelutatud elu“ (RP lk 50). Siiski mõtleb ka tema viimaks elumuutmisest ja inimelu kataklüsmidest, „pöördepunktidest, kus vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei oska“ (RP lk 217), kahtlustades alateadvust oma nurjaläinud elu saladuse lahtimuukimises (RP lk 207). Raamatu finaalis, kevadpühal, ülendab tedagi looduse ülestõusmise kogemus: „Kevade on sala tulnud, tulnud täitsa salaja! Kes oleks võinud seda ülepea arvata, et talv saab otsa, et surmavald ära võidetakse ..! Kuidas saab kevadine ilu inimest nii sügavalt puudutada, et annab talle kogu elamise mõtte tagasi?“ (RP lk 232).

Väike tekstimüür(2023)

Mudlum. Väike tekstimüür ↗

Igas siinses arvustuses on sees päris palju autorit ennast. Seda on välja toodud nende nõrkusena — aga teisest küljest, eks see ole samas jälle põhjus, miks neid tekste ühtede kaante vahel uuesti välja anda ja mis on „Väikese tekstimüüri” väärtus: lugeja kohtub (tundub ja tahaks arvata) Mudlumi endaga. Autor võtab lugeja kaasa otsekui vana sõbra ja koos hakatakse minema, ja ennäe, arvustuse lõpuks on hulk asju ikkagi selgeks saanud. Millest teos rääkis, mida kirjanik on sinna üritanud sisse panna ja milliste tulemustega, mida saab seda lugedes teada iseenda kohta ja mida inimese kohta üldiselt.

Mina, kirjanduskriitik ↗

Kogumiku pealkiri on „Väike tekstimüür” ja kohati näib tekste lugedes, et tõepoolest seisab lugeja ees kõrge tellis­kivimüür, millest peab edasi lugema – üle hüppama –, jõudmaks arvustuse tuumani. Kas paljusõnalisus ja hüplik mõte saab olla kriitiku voorus? Kui ilukirjanduses on autoril Mudlumi sõnastuses „vabadus teha oma tekstiga, mida ise tahab: kui tahab, keedab pudruks, kui tahab, sööb võiga” (lk 168), siis arvustuse kui žanri puhul eeldaks, et autor austab teatud reegleid. Ja kui mitte reegleid, siis vähemasti arvustatavat teost. Ja kui mitte arvustatavat teost, siis vähemasti raamatu autorit. Võib-olla ka toimetajat ja lugejaid? „Väikese tekstimüüri” tekstid kirjutanud kriitikul paistab tihtilugu see austus puuduvat. Mudlumi kogumikku lugedes ei jää kõlama mitte arvustatud teoste sisu või nende ümber tekkinud mõttekäigud, vaid arvustaja enda elu rõõmud ja mured.

Piia Õunapuu. Eks me kõik tegele enesekriitikaga ↗

Nii koosnevad ka Mudlumi arvustused suuresti loetud teksti tõlgendusest ning ehk veelgi suuremal määral loetu paigutamisest varasema lugemuse ja kogemuse konteksti. Ega kellegi teise kui iseenda kogemusele ei saakski ju analüüsi baseerida. Sellega meenutas Mudlumi kogumik mulle pisut Nora Ephroni kirjutisi 70ndatest – ka tema ajakirjandustekstid ja kriitika on sellised, kus kõigepealt veereb jutulõng täiesti oma rada, mööda tähelepanekuid, kommentaare ja heietusi, kuni lõpuks asjani jõuab. See lisab tekstidele omamoodi aja jälje ning muudab need ilmselt lugedes väärtuslikuks ka aastakümneid hiljem. Mudlum põimib mitmesse teksti oma üleskasvamise kogemusi, nii nõukaajast kui ka 90ndatest, lisades sel viisil arvustatavale teosele omamoodi (isikliku) ajaloolis-antropoloogilise kihistuse. Autor isegi nendib: „NB! Ma ikka edenen oma kriitikakunstis, suudan asetada teoseid laiemale horisondile, tõmmata paralleele.” (lk 46)

Sikaosäk(2022)

"Olen onlain, olen ohvlain, olen kõik" ↗

Mingis mõttes on ju kõik lasteraamatud n-ö kostüümidraamad. Või, matemaatilist kujundit kasutades, võrrandid, milles lapsepõlv on konstant ning teose ajalooline taust muutuja. „Sikaosäkki“ võib julgelt kõrvutada niisuguste kirjandusklassikasse kuuluvate teostega, nagu Friedebert Tuglase „Väike Illimar“ (1937) või Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ (1985). Mõlemad on jutustatud lapse silmade läbi, esikohal on peategelase sisekõne ja maailmataju, vürtsitatud kirjaniku ainulaadse jutustamisviisiga. Neid võib lugeda kui ajastudokumente, mälestusi mõisa aidamehe poja eluolust XX sajandi künnisel või väikese tüdruku pilku ilmasõjast ning küüditamistest räsitud Eesti külaühiskonnale,3 kuid lugejal on nende teostega kerge suhestuda ka ilma ajaloolist konteksti tundmata. Ennekõike ühendab neid lapse isekas, uudishimulik ja otsiv pilk.

Väikese vanainimese mälestused ajast, mil veel arvuti tagant ära mindi ↗

„SIKAOSÄKi” peategelane on 2000ndate esimeses pooles algkooliealine Mirjam, omadele Mirku, kelle elu täidab kool, MSN ja vanema venna hüpergigamegalahedad sõbrad. Mirjam elab koos emaga, vahelduva eduga on pildil ka 18-aastane vend Markus. Unustada ei saa rotti, kassi ega koera, kellest esimesed kaks Mirjamile meeldivad, viimane mitte niivõrd. Isaga ta enam koos ei ela, aga seda mainitakse vaid möödaminnes: „Meie klassis on üks poiss, kelle isa on itaallane, selline pisemat kasvu, tumeda peaga, ta nimi on Matteo. [—] Matteo ema töötab minu isaga samas asutuses ja siis nad hakkasid koos elama. Kui ma Matteol külas käin, siis ma näen mõnikord isa ka.” (lk 31) Kuigi see, et Matteo käib Mirjamiga samas klassis, muudab tema ema veidi närviliseks, ei saa Mirjam sellest murest eriti aru ega lase end sellest häirida. Mulle meenub mu enda päevikusissekanne ajast, mil olin umbes Mirjami-vanune: „EMA TÖÖKOHT PÕLES MAHA. SAIN UUED VILDIKAD.” Mõlemal sündmusel oligi minu jaoks võrdne kaal. Või keda ma petan, vildikad olid märksa tähtsamad. Täiskasvanute traagika ei ole eriti traagiline, kui su enda elus toimuvad tähtsamad asjad.

Mitte ainult minu tädi Ellen(2020)

Vilja Kiisler. Mäletan, järelikult elan ↗

Öeldakse, et lahkunud elavad edasi meie mälestustes. Kui peaks olema nii, et üks viis olevaks saada on olevakssaamine äraminemise, minevikuks osutumise kaudu, siis võib elusolemine tähendada mäletamise võimelisust. Kõik, mis on (olnud), on (ikka olemas) selle kaudu, et keegi märkab ja mäletab. Niimoodi mõtelduna osutub mäletamise võime inimene olemise mõõduks, mis aitab hoida olevat (olnut) sellena, mis ta on – või siis isegi teeb oleva selleks, mis ta on, kas siis mäletamisvõime ebatäiuslikkusest ja valikulisusest hoolimata või just selle pärast. Nõnda osutub Mudlum oleva hoidjaks koos kõigi suurte kirjanikega, kelle loomingu ammendamatu allikas on mälu. Ei ole vahet, kas mälu reservuaar on maailma või veetilga suurune. Nägija näeb veetilgas tervet ilma ja terves ilmas seda ainsamat veetilka, mis ta kord nägijaks tegi.

Silvia Urgas. Lagunenud majade vundamendile rajatud ime ↗

Mida enam „Mitte ainult minu tädi Ellenit” lugeda, seda sügavamaks kujuneb veendumus, et see polegi päris teos, vähemalt mitte selline, mille oleks keegi teadlikult komponeerinud. Etteheite asemel avaldan hoopis imetlust: kuidas on võimalik kirjutada nii, et lugemise käigus läheb täiesti meelest ära, et tegu on ilukirjandusliku raamatuga? Justkui oleks välk löönud maasse ja elektri mööda maapinda laiali kandnud, tuues seekaudu Mudlumi mõtted ilma ühegi vahemeheta otse lugeja jalatalda, surakaga südamesse. See pole enam pelgalt kirjandus, vaid pisut nagu ilmutus, mida liiga üksikasjalikult lahata ei julgegi.

Kaspar Viilup. Mudlum rebib hinge seeest ↗

Vaatamata sellele, et Mudlum kisub neil 200 leheküljel oma hinge häbitult lugeja ees valla ja näitab end nii kaitsetuna kui vähegi võimalik, suudab "Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjuda ka erakordselt üldistusvõimeliselt. Pole raske neid viimse detailini – Mudlum võib rääkida mitu lehekülge sellest, milline oli täpselt tädil seljas olnud kampsuni materjal – kirjeldatud mälupilte täita hetkedega meie enda elust. Leida mõni enda tädi, onu, ema, isa, vanaema, vanaisa, kelle elus on olnud samalaadseid rõõme ja kurbusi. Seega ootamatult saab ühe perekonna katsumusterohke elu kild-killu kaupa nii minu kui ka ilmselt kõigi nende inimeste omaks, kes võtavad vaevaks seda lugeda.

Tiit Hennoste. Mudlum ja mittte ainult ↗

Mudlumi raamatu teebki huvitavaks keel. See on kirjalik rääkimine. Ma ei ole ammu lugenud teksti, milles oleks korraga ja koos nii palju suulise spontaanse süntaksi võtteid. Siin otsib kirjutaja kogu aeg paremaid sõnu. Siin on eelteemad ja pöörduvad laused: „Aga see kohvijoomise komme, ma arvan, nad polnud keegi kuulnud ka, et inimene peab vett jooma.” (Lk 153.)2 Siin on täpsustusjätkud ja portsjonite kaupa ehitatud lõputud, üle piiride jooksvad laused: „Ta oli palju Muhus ka, see taks, emale seltsiks, teda oli raske transportida haiguse pärast, ma vahepeal mõtlesin, et jätangi ehk, kaks põdurat koos.” (Lk 164.) Siin on suulise keele moodi tehtud kiillaused: „Selle trimmeri – Hecht on ta nimi – selle ma ostsin ise mõni aasta tagasi” (lk 161). Siin on loendid ja laused, mille otsad ei lähe kokku: „Nahkhiirevarrukaid tehti ja raglaane ja palmikuid olen pusserdanud ja pitsikirja, kõike.” (Lk 152.) Siin on pikad lauseketid, mis on jutustuse võte, aga siin kasutusel ka kirjelduses, nii et kirjeldusest saab otsekui sündmus. Muuseas, Mudlumi armastatuim sõna paistab olevat „ja”. Mudlum armastab lõikude üllatavaid lõpulauseid, mis võtavad kokku, annavad hinnanguid või pööravad öeldu uue nurga alla. Nagu kunagine Mihkel Mutt, kelle laad meenus mitmel puhul.

Video: Kirjutades mõtlen eelkõige enda probleeme selgeks. ↗

"See ei ole arvete klaarimise raamat, ta on mingisugune vaimne teekond. Vaadake, meil siin praegu on, see pole ka üldse normaalne, aga ometi elu toimib, isimesed leiavad lahendused, saavad oma muredest, hirmudest üle, ükskõik, kui raske on, elu läheb edasi. See on moraal. See ongi ilukirjanduse võlu ja valu, et sa ei pea välja ütlema, mis sa mõtled. Selle loevad välja lugejad. Kui hakkan seletama, mida ma kirjutasin, siis ütleks välja, aga seal on võimalusi ja lugemisviise täpselt nii palju kui lugejaid."

Elle-Mari Talivee. Ei ole mõttetult elatud aegu ega elusid ↗

Veel üks asi, mille kohta see tekst küsib, on meie ettekujutus ajakulu või inimelu või ajaloo lineaarsusest. Muidugi, inimene kui bioloogiline olend teljel imik–rauk ongi teel algusest lõppu ja ka Mudlum pakub ju lugu mitme naise elust surmani. Ühtaegu laseb see raamat ometi paista inimelul ka koosnevana otsekui saartest, kus ühelt teisele viib teinekord õige habras purre. Uuel saarel elutsedes võidakse elada hoopis mõnel eelmisel, päikeselaikudes, mida ammu enam olemas ei ole.

Alvar Loog. Hea kirjanik, kel pole millestki kirjutada ↗

Mudlum kuhjab detaile nagu mõni kehvapoolne krimikirjanik. Ainult selle vahega, et kui krimikirjanik üritab neisse detailidesse midagi lugeja jaoks peita, siis Mudlum loodab sealt ise midagi leida. Mida lugeja sellest kõigest saab, seda ei oska mina kahjuks öelda, sest ma ei saanud midagi. Jäi mul pooleli seegi raamat (lk 84, btw). Sest tekkis tunne nagu nõukogudeaegsete närimiskummidega, mis kaotasid maitse kiiresti ja pöördumatult. Prousti lugedes pole mul seda siiani juhtunud.

Johanna Ross. Inventuur soos ja proosas ↗

Küll aga tahan esile tõsta kolme meie sajandi naiskirjanduslikku vaala, kahel neist on pistmist nii luule kui ka proosaga. Need kolm on Ene ­Mihkelson, Mudlum ja Maarja Kangro. Kõik nad on institutsionaalselt tunnustatud loojad. Mihkelson ja Kangro on saanud kultuurkapitali auhinna nii luule kui ka proosa vallas (esimene aastail 1995 ja 2007, teine 2008 ja 2010), Mudlum seevastu on ära teinud varem tegemata triki ja pälvinud kaks aastat järjest proosa­auhinna (2019 ja 2020). Kõigi kolme kontol on veel muudki, Mudlumil näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhind (2020), Mihkelsonil kultuurkapitali suur ­kirjandusauhind (2001), Kangrol palju Tallinna Ülikooli kirjandu­spreemiaid.

Poola poisid(2019)

Mihkel Kunnus. Mudlumi poisid ↗

"Poola poisid" kätkeb endas kõige muu kõrval empaatilist pilku normaalsesse ühiskonda (mis modelleeriks seda veel paremini kui selline institutsioon nagu kool!) halvasti sobivate inimeste eluhaprusele ja eluvintskusele, on ajutised eluasemed ja juhtunud lapsed, hiiglaslik lasu sigaretikonisid ja pesemata nõusid, lapitud riided ja rahamure. Ometi elu. Ometi ilu. "Poola poiste" idusid on märgata ka Mudlumi varasemas loomingus. Näiteks kogumikus "Tõsine inimene" (ZA/UM 2014) on paar novelli, kus figureerivad samad tegelased, mis siingi. See kinnitab oletust, et teos on autori mingites teadvuskihistustes kaua küpsenud ja laagerdunud. Võimalik, et just seepärast teos nii hea ongi.

Berk Vaher. Poola naised, Poola teised ↗

Kindlasti on „Poola poisid” mitmeti kunstiline õnnestumine. Esiteks on Mudlum meisterlik, kütkestav, kohati kinnisideeliselt filigraanne kirjeldaja. Kambrite, hilpude või mängujäneste kataloogid võivad tunduda liiastena, kuid just tänu neile pole romaan pelgalt kohati karikatuurne juturaamat, vaid loob usutava paralleelmaailma. Ühelt poolt poiste ja nende flammede elupaikades vohav boheembarokne sodiladu, teisalt korrapüüdlike vanade perekondade või irdunud ja hüljatuna surnud vanainimeste samavõrd hallatamatuks kuhjuv ajalooline koorem – see vastandite ühtsus moodustab romaani lummavaima kujundliku kihistuse; nii intensiivselt tihke, et karakterid ja nende tegemised kipuvad sinna peitepiltidesse ära varjuma. Seegi võib olla tahtlik ja teadlik, andes mõista, et inimene eksib isegi omaenese näiliselt piiritletud ellu ja argipäeva ära, ta tahe ja kontroll käivad vaevu üle harjumuste, sattumuste ja paratamatuste virvarrist, mille pinnale ulatuvad hingamis­kanalid vaid napilt. Ja teiste põrgu ei kao kuhugi: kus üks üritab aina kraamida, seal pöörab leegion kõik taas segi; entroopia tungib peale nagu villid Adami isa Jakubi kehale ja pressib end kõikjale inimsuhetesse.

Johanna Ross. ZA/UMi kroonika ehk emad ja pojad ↗

Õnnetuseks ei ole mina antud juhul kõige parem testlugeja, sest minu jaoks seob raamatu kindlaks ja purunematuks tervikuks selle konkreetne reaaleluline taust ja teadmine kireva prototüüpide plejaadi kohta. Nagu üks rahvusvaheliselt tunnustatud eesti kirjandusteadlane on öelnud Ene Mihkelsoni romaani „Korter“ (1985) kohta: Rutt Hinrikus ja Marju Lauristin muidugi teavad, mis seal tegelikult juhtus, aga teised ei saagi mitte midagi aru saada! Põhimõtteliselt on Mudlum selle raamatuga ära kirjutanud rühmituse ZA/UM kroonika: sõpruskonna kujunemise omaette esteetilis-poliitilise programmiga rühmituseks, kes annab välja isetegevuslikku (veebi)ajakirja; uued hoovused, mis viivad 2013. aastal võimaluseni Kaur Kenderi juhtimise all hakata toimetama kultuurilehte Sirp; sellest sündinud skandaali, mis raputab kultuuriavalikkust ja lööb laiali kogu sõpruskonna. Tagakaane blurb’is juhib Mart Juur täie mõnuga lugejat vastassuunda, pildudes Poolaga seonduvaid märksõnu – just nagu komöödiafilmi heasüdamlik kõrvaltegelane, kes kena inimest jälitavale tölbile politseinikule ausate silmadega kinnitab: „Vasakule, vasakule, ta läks siit vasakule“, kui tagaaetav on äsja täie vaardiga paremale põrutanud. Samahästi võiks aga kaanel kuldtähtedes ka seista, et kõik jutustatu on maha kirjutatud otse elust, juhtunud täpselt nii ja mitte kröömivõrragi teisiti.

Lembi Anepaio. Uitajatele ja muiduboheemidele, südamlikult ↗

"Poola poisid” on sissevaade sellesse, kuidas kujuneb boheem-intellektuaal, kellele materiaalsus ei loe (kuigi keegi võiks ju arveid maksta), kelle jaoks on peresidemed ahistavad (kui ema just süüa ei tee, aga ta ju alati teeb), monogaamne paarisuhe igand (OMA tüdrukut muidugi kellegagi ei jagata) ning kellele lähevad korda üksnes Looming ja Suured Ideed. Teismelistest sõpradest Adamist, Sulisławist, Teofilist, Jerzyst, kes teevad kooliskäimise asemel suitsu ja on õppimiseks liiga andekad, sirguvad aja jooksul Varssavi kunsti- ja kirjanduselu (ning seeläbi ka suurt poliitikat) mõjutavad noored mehed. Nad loovad loomerühmituse ja radikaalse kultuuriajalehe Płaszcze ning üritavad suurtele ideedele truuks jääda. Mõni rühmituseliige annab väikekodanluse tõmbele kiiremini järele, mõni aeglasemalt, mõni ei vannugi alla ja jääb pidama armastatud kaootilise elukorralduse juurde, kus soe vesi ning suitsu- ja söögiraha saamine on igavene mäng vedamise ja mittevedamise vahel. Mudlum on oma tegelaste kultuurirevolutsiooniliste ambitsioonide suhtes ainult pehmelt irooniline, andes kohe mõista, et need ei teostu. Tema kaastundlikkus nakkab ning ka lugejal on kahju, kui loomingulised kriisid ja päriselu reeglid ei lase maailma loomingu kaudu paremaks muuta ja mitte ükski tegelastest ei pälvi igikestvat kuulsust (ega rikkust või naisi).

Intervjuu: Kui palju sõpruskondi, kui palju aateid, kui palju luhtunud võimalusi... ↗

Tõepoolest on raamatu vastuvõtus kaks koolkonda: need, kes arvavad teadvat, millest see räägib, ja need, kes ei saa suuremat midagi aru. Lugemiselamus ongi täiesti erinev. Ja vähemalt praegu tundub mulle, et mitteteadjad võtavad raamatust rohkem. Kuigi teos tugineb reaalelule, siis see toetumine on rohkem ideestiku, vaimse õhustiku kui reaalsete sündmuste põhine. See on ikkagi minu interpretatsioon ning kujutlus, kuidas asjad oleksid võinud olla.

Peeter Sauter. Põlvkonnaromaan põlvkonna emalt. ↗

Tundub, et sest kroonikast saaks hea filmistsenaariumi. Robert Kurvitz, kes kirjutas stsenaariumi filmile „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“ (mille saatsime Oscarit ära tooma), võiks asja ette võtta, kui on „Disco Elysiumist“ välja puhanud. (Muide, edukat arvutimängu tõlgitakse juba hiina keelde.)

Intervjuu: Heast raamatust paremat asja on raske välja mõelda ↗

ZA/UM nähtusena kultuurimälus – no ei. Enamik ikka ei tea seda. Sestap hoidsin ka väga madalat profiili raamatu ilmumisel, ma ei sidunud teksti otsesõnu ZA/UM-iga, sest raamatut kirjutades olid mul silme ees igasugused rühmitused nii Eestist kui ka mujalt, nad töötavad ikka idealismi pealt ja hääbuvad lõpuks omavahelistesse tülidesse ja konformismi. Nad on mu tegelased. Ma olen neid maha vehkinud reaalsete prototüüpide pealt küll, aga raamatus on nad ikka omaette tüübid, tegu ei ole dokumentalistikaga. Alustasin kirjutamist 2015, lõpetasin 2018, see oli aeg, mil arvutimängustuudio ZA/UM hakkas vaikselt Londonisse tilkuma. Ma ei teadnud ju, et neil läheb nii hästi ja ma elasin neile kaasa küll, aga olin tegelikult sõpruskonnast täiesti kaugenenud. Polnud kursis, mida nad täpselt teevad. Veebruaris mängisin lõpuks ise ka "Disco Elysiumi" läbi ja leidsin hulga selliseid inside-asju, mis ei saa olla teada ega tuttavad kellelegi peale tillukese siseringi. Isegi ühe sama nimega tegelase, nagu minu romaanis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis arvan, et mängu arvukas rahvusvaheline fändom haaraks heal meelel ka "Poola poiste" järele. Sest ühisnimetajad mängu ja raamatu vahel on olemas. Mina vaatasin kõrvalt, panin tähele ja kirjutasin romaani, milles püüdsin oma tähelepanekuid üldistada. Aga mõlemas on seesama luhtumiste ja ideede pingeväli.

Ümberjutustaja(2017)

Johanna Ross. Kriitika kui kodanikualgatus ↗

Nõnda on oma harrastajalikkuse ja subjektiivsuse rõhutamine Mudlumil ennekõike programmiline. Ta rikub alailma selliseid konventsioone, nagu need on kunagi sõnastanud Märt Väljataga,1 ja rikub neid meelega. Ta võib häbenemata arvustust alustada „toimetaja ja autori vaheliste töiste rituaalidega“ või kirjeldada, millistes oludes ta mõnda raamatut lugenud on. See kõik on teadlik. Vahel ongi normaalne käitumine, kui „hakkad meelekindlalt lihtsalt klahve peksma ja moodustad midagi, mille kohta Robert Kurvitz ütleb, et see tuleb hiljem jutu algusest ära koristada“ (lk 129). Alati ei koristata ka. Sel kõigel on oma eesmärk ja loodetav tulemus: „Diletant olen ma niikuinii, aga siis oleksin selline värske, rõõmsa lapsesilmaga diletant, kes märkaks võib-olla seda, mis proffe enam ammu ei huvita“ (lk 213).

Maia Tammjärv. Kriitiku sünd ↗

Niisiis oli Mudlumi valik üsnagi turvaline, aga ometi näib mulle üks selle teose põhilisi väärtusi seisnevat just julguses. Julguse küsimus puudutab esiteks ehk seda uut, kogumiku tasandit, mitte niivõrd tekstide blogis/portaalis ilmumist. Nimelt ei ole peljatud uute lugejate ette tuua selliseid kohti nagu „Oi, see on hirmus hea raamat. Mulle nii meeldivad head raamatud” (lk 28) ja „Sees on selline joga, et võtab kõhu lahti. Oma kaunis tualettruumis ma seda lugesingi” (lk 26). Küllap mõni teistlaadi kriitik oleks need heaga välja jätnud. Ja võib-olla selle algusosa üldse.

Marja Unt. Lugeja teekond ja kriitiku töö ↗

„Ümberjutustaja” kohta on juba nenditud, et selles ignoreeritakse nii mõndagi nendest soovitustest, mida jagab kriitikaaruteludes peaaegu kultustekstiks kujunenud Märt Väljataga „Paar palvet retsensendile”. Nende nõuannete seas on aga toonitatud vajadust olla hinnanguline, mida Väljataga sõnul kipuvad sageli vältima akadeemilise taustaga kriitikud. Hinnangut ennast ei pruugigi olla keeruline anda, küll aga on sageli probleemiks selle vormistamine, ent siin on Mudlumil käes vähemalt üks võimalik viis – seesama ümberjutustamine. Elades sisse sellesse akadeemilisse maailma, mille suhtes Mudlum paistab teravat distantsi tunnetavat, kulub noortel humanitaaridel sageli aastaid, et lisaks teadmistele omandada teaduslikku uurimusse sobiv väljendusviis ehk nn akadeemilise kirjutamise oskus, „teaduslik keel”. Kui aga mõni neist oma akadeemilisel teekonnal satub proovima kätt milleski muus, näiteks arvustamises, võib teda ootamatult tabada valus tõdemus, et vähemalt sama palju aega ja vaimujõudu kulub sellest keelest vabanemiseks. Akadeemilisest kirjanduslikust taustast, aga ka näiteks nn kirjanikukriitikale sageli omasest pieteeditundest kammitsemata kirjutajana ning ümberjutustamise kunsti üha arendades on Mudlum kujundanud oma hinnangute vormistamiseks meetodi, mis eriti haaravalt ja vaimukalt ilmneb kirjutistes just neist raamatutest, mis talle pigem ei meeldi, näiteks Mart Kadastiku „Suvi sulab talvel” või Reelika Lootuse „Jälitatav”

Kajar Pruul. Mudlumist. Kui niisugusest ↗

Raamatu pealkiri võib tekitada natuke ekslikke eelootusi. Kuna proosa kõrval on Made Luiga viimastel aastatel olnud tegus eelkõige kirjandusarvustajana, võiks ju arvata, et küllap siis on lihtsalt üks selline kriitikakogumik, nagu neid ikka ilmub. Ja et autor on otsustanud sellele igaks juhuks anda niisuguse malbe määratluse: à la et oh mis mina nüüd siin hindan, tõlgendan või midagi, niisama jutustan ümber. Miski ei saaks olla valem. Öelda, et tegu on «žanrikirju» kogumikuga, ütleb veel võrdlemisi vähe. Igatahes on «Ümberjutustaja» 39 tekstist klassikalises mõttes arvustusi, uudisraamatute retsensioone, vaevu pooled, pluss üks teatri- ja üks filmilugu (populaarseimad eesti autorid paistavad olevat Mikk Pärnits ja Peeter Sauter, kummagi raamatuist on kaks lugu). Ülejäänu moodustavad mõned üldisemad artiklid-ülevaated kirjandusest-kirjanduskriitikast, olukirjeldused ja niisama mõtisklused

Linnu silmad(2016)

Toomas Raudam. Mis tunne on olla Mudlum? ↗

Üksi(ndus) on läbiv teema. Või kui tahta end tahtlikult trafaretselt väljendada, siis manaks esile punase joone ja see joon pole selline, mida üks mu sõber (ta oli kunstnik) lapsena ütlust kuuldes raamatutest taga otsima hakkas ega leidnud… "Vähemalt oma viimase sammu teed sa käsikäes teisega. Sa pole üksi." (lk 164)

Peeter Sauter. Detailitäpne Mudlum ↗

Detailide kõrval on „Linnu silmades“ poeetilisust ja värsked kujundlikud laused. Näiteid detailidest: kohtame rišeljöötikandit, khakirohelist staršinamundrit, kokardiga nokkmütsi. Need on loost „Etüüd viie naise ja lestakalaga“, kus tegutseb Elviira Nikolajeva Mudlumi viimasest raamatust „Ilus Elviira“. Kuigi looke on nõukaaegse naistemehe vallutustest (mis viivad alati nukruseni) külaelu taustal, toovad puhas stiil ja inimeste rähklemised meelde näiteks Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ või Toomas Haugi „Mööda Koidu tänavat“. Just autorihoiakult. On rahulik ja peen veste, aga sees on tunda sisemist mässu, trotsi ja abitust. Veidi kaugemalt tulevad meelde Mehis Heinsaar ja Tõnu Õnnepalu oma tegelastega, kes on ühiskonnast irdu, aga kulgevad rahulikult ja ei viitsi ühiskonda kiruda, pigem muigavad vaikselt.

Mari Peegel. Unetuna endal külas ↗

Asjaolu, et juba debüütromaani aegu oli Mudlum väljakujunenud autor, ei tähenda, et ta poleks võimeline end oma kunstis uutesse kõrgustesse sirutama. Seda ilmestab kõige paremini faabulata esseistlik proosapala „Ilma alguseta, ilma lõputa”, mis koosneb mõtteuperpallidest. Kui üritada pala lahti mõtestada, oleks tulemuseks midagi klišeelikku, nagu „elus on kõik võimalik”. Ometi on seal palju enamat. Kui aga teha trikk ja vaadata seda poeetilist teksti tõepoolest kui luuletust, tuleks välja, et liimina siduvaks kujundiks on „pea”. Kehaosa, mis on „ristipõigiti täis erinevaid mõtteid”; mis kannab säärast eset nagu „võrkkaa­bu. On ju olemas selline võrkkaabu?”, ja mis tähistab ühtlasi seda teise inimese kehaosa, mida me kunagi omada ei saa. „Muidugi kõlab see liiga luuleliselt, aga mõelge nüüd ometi, me lepime kehaga ja võtame ta omaks, selle teise keha, ta on meile ligi, seda saab katsuda, ta annab sooja. Ka võõra südame võime võtta ja lasta enda südame ligi. Aga see pea! See pea!” (Lk 149.)

Andra Teeede. Veider, ilus ja vanaaegne Mudlum ↗

Unetus, unenäod ja uni on teemad, millest ei saa raamatut «Linnu silmad» lugedes üle ega ümber. See kordub mitmes loos ja erineva nurga alt, kuid ei muutu sealjuures tüütuks ega igavaks. Tavaliselt vihkan ma raamatutest inimeste unenägudest lugemist, kuid Mudlum avab oma rännakud hellalt ja samas põnevalt. Näiteks «Labürint» (lk 17) annab «Linnu silmadele» teatava maagilise realismi varjundi, kuigi maagiliseks ei saa siin midagi nimetada, sest autori mina-hääl lihtsalt magab. Kindlasti ei tohi lasta end hirmutada Mudlumi jutukogu veidrusest või nappusest. Seda naudiks ka lugeja, kes üldiselt luulet kardab, aga samas on siin väga poeetilisi tasandeid, mida autor argisega ilusti segab. Nagu lõpeb lugu «Agaape kummardus» (lk 71), «Pimedusse jääva lauba taga liiguvad unenäod, mida keegi kunagi ei näe.» (lk 81). Mudlum näitab meile enda omasid ja neisse tasub süveneda.

Hele-Mai Viiksaar. Mudlumi ontoloogia ↗

Kõikidel raamatus esinevatel tegelastel jääb justkui midagi pooleli, nad on mingis pidevas vaheolekus – kes on lõksus füüsilises valus, kes igaveses remondis, kes alustab iga päev ühe ja sama raamatu lugemist. Poolikute tegevuste lõksus olemine on ahistav ka lugejale, kes liigub ühelt pooleli jäetud loolt teisele. Võib-​olla on mingi pidev lõpetatuse vajadus lihtsalt inimloomuse osa? Raamatus esinev otsese tegevuse või kuhugi jõudmise puudumine tekitab lugejas mõningast ängistust, mida võiks kirjeldada ka „mittemidagijuhtumise morbiidsusena”[2]. Tervet teost iseloomustab mõneti teadvusvooluga sarnane kulgemine – „Ilma alguse, ilma lõputa” on ka tabavalt ühe kogumikus oleva loo pealkiri (muuseas, antud lugu võitis 2017 ka Friedebert Tuglase novelliauhinna). Tundub, et tegelaste jaoks aega ei eksisteeri, nad küll vananevad ning aastaajad vahelduvad, aga nemad ise on muutumatud. Nad ei ole mitte lihtsalt „tõsised” ega „närvilised”, vaid ennekõike tavalised inimesed, keda kirjeldatakse enamasti mingi ebatavalise kiiksu kaudu. Kõik inimesed on natukene friikide moodi, kui neid piisavalt lähedalt vaadata. Ja mis kõige hirmsam, nad kõik on sinu moodi.

Evelyn Fridolin. Inimene või asi ↗

Inimese puhul huvitavad Mudlumit ennekõike tema elutunnetus ja olemisviis. Pigem inimtüübi- kui inimesekujutisi, mis meenutavad kohati „Tõsist inimest”, antakse edasi näiteks lugudes „Närviline inimene” ja „Majaehitaja”. Närviline Inimene, kes muretseb alati ja kõige pärast, Majaehitaja kui tüüp, kes võib lõputult oma eluaset putitada ja selle valmides on sunnitud uude kohta kolima – mõlemad omal moel Sisyphosed, kes ei jõua kunagi sihile. Samas esineb teoses ka indiviide: „Agaape kummarduse” Ingel, „Õuduste allikate” Bert ning „Arhibaldi une” nimitegelane. Ometi on nemadki niivõrd tüüpilised kujud, et igaüks sobiks tavalise inimese prototüübiks. Ükski Mudlumi karakter ei ole erakordne, keegi, kellele iga lugeja oma tutvusringkonnast vastet ei leiaks, või kelles kas või osaliselt ennast ära ei tunneks. „Linnu silmade” kangelased on üdini inimlikud.

Ilus Elviira(2015)

Sveta Grigorjeva. Ilusa tüdruku kõrtsikurblik argipäevapoeesia ↗

Võtan „Ilusa Elviira“ jutustust mingis mõttes veidra antropoloogilise materjalina. Mulle meeldib nõukaaegsete keelejäänukite kasutamine läbisegi tänapäeva anglitsismidega. Üldse annab see jutustusele mingi omamoodi elutunnetuse, mis on mulle kui vabariigilapsele n-ö tundmatu maa. Oleks huvitav teada, kuidas loeb seda raamatut näiteks mu ema. Kas temale mõjuks selline keelekasutus veidra kontrastina? Tõenäoliselt mitte. Ja tõele au andes sain ma lõpuks teada, et mu ema pole ainus siin maailmas, kes kasutab õli kohta sõna „poslamasla“.

Mait Vaik. Naiseks sündinud mees ↗

Millest siis romaan jutustab. Lühidalt ja kokkuvõtvalt ühest kuratlikult ilusast naisest ja tema suhetest meeste, elu ja maailmaga, ja võitudest ja pettumustest, enamasti aga siiski viimastest. Elviira ei ole kummalisel kombel mitte see tüüp, kes käiks ja otsiks endale partnereid (või lihtsalt lõbu) linna kallimatest ööklubidest (kuigi võiks) aga pigem nurgakõrtsi printsess, juuakse ka kalakastidel ja kurat teab miks ja kellega. Et selles mõttes mingit buduaarliku ilu, diskokuulide sära ega ka pehmet romantikat me romaanis ei leia. Hallid varjundid jäävad suht mustadeks nagu ka nukker huumor mida autor meisterlikult valdab. "Ilus Elviira" ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Mari Peegel. Ilus Elviira, igavene nukk ↗

Selleks et hoida oma muljet „Ilusast Elviirast” neitsilikuna, jätsin arvustused lugemata. Siiski võin vaistu järgi öelda, mida neis tõenäoliselt kirjutati. Seda, et „Ilus Elviira” räägib meeste ja naiste suhetest sama palju kui oma ajast, postsovetlikust või siirdeaja Eestist, ajast, kus leidus nii poeetilist absurdi kui ka jõhkrust ja peataolekut. Et see on tragikoomiline, arhailises võtmes lugu, kus mehed on (paljuski juba mainitud keerulise aja tõttu) joodikud ning naised õnnetud ja vaesed. Tõenäoliselt kirjutati arvustustes, et Mudlum kirjutab suureks argielu pisiasjad (nagu „naisteteemasid” tihti nimetatakse) ning tema kui pikaaegse blogipidaja kirjutusviis on vahetu ja isiklik. Et blogisse kirjutatu ja raamatus avaldatu põimuvad ühte, nii et suuremat sorti Mudlumi fänn, kes loeb mõlemat, ei saa enam aru, kus lõpeb tõsielu ja algab fiktsioon. Et sellest raamatust saavad intellektuaalid teada, mis elu käis varakapitalistliku Eesti ilusalongides ja nii edasi.

Mihkel Pärnits. Mudlum peaks olema palju tuntum ja tunnustatum ↗

Inimeste üksildus, paarisuhete võimalikkus, armastuse olemus, need kõik vuravad mõtiskluste näol silme eest läbi. Ladusalt, väga vähe jääb Mudlumil segaseks. Seda ladusat arutluse ja kirjutamise oskust, mida koolides nii väga õpetatakse, on lausa lust lugeda. Ka metafüüsilisemat sorti mõttekäigud on antud edasi ratsionaalselt, ilma peenutsemata. Meil on siin üks üksik naine, kes uitab varjude maailmas ja kõik joovad, ja kes ei joo, joovad omal moel ikkagi. Kui toimub ka romantilisi hetki, siis vaid viivuks: nende puhtus seisneb nende kiires kadumises

Intervjuu: Täiesti väljast, elust enesest ↗

Fakt on see, et sa võtadki päriselust, sest mitte-päriselu ei ole olemas. Ja samas mitte-päris on ka päris, siis kui sa oled ta kirja pannud. Võtame näiteks memuaristika – inimene on kirjutanud teadlikult päris oma elust, eks ole. Aga ta loob nii või teisiti mingi tendentsliku või moonutatud pildi, ta näitab mingeid asju nii, nagu ta tahab neid näidata. See ei ole tegelikult autentsem või usaldusväärsem kui ilukirjandusteos, kus on võib-olla isiklikke momente ära kasutatud. Anyway, meil ei ole tõele ligipääsu. Mind üllatas „Tõsise inimese” vastuvõtu puhul ka see, et räägiti dokumentaaljutustusest. Ja et neid tekste üritati ühe nimetaja alla toppida – need on kaunikesti erinevad jutud, osa võib-olla tõesti… Mis mind veel üllatas, oli see, et kui ma „Tõsist” kirjutasin, ei olnud ma veel näiteks Georges Pereci lugenud. Kui lugesin, siis mõtlesin, et oh jumal, siin on ju veel üks mees, kes kirjutab kuradi lihtsalt üles kõik asjad, mida ta järjest näeb. See ei ole mingi juhuse asi. Peeter Helme ütleb[5], et kui sa loetled oma kleite ja kasse, siis see ei ole kirjandus, aga Perec võis oma kirjutuslaua sulepead ja kustukummid ja kõik üles lugeda ja oli küll kirjandus.

Priit Hõbemägi. Ilusa Elviira lõbus ja kurb, kerge ja raske elu ↗

Elviira lugu on kurbnaljakas, täis vaimukaid episoode, teraseid tähelepanekuid ja soravalt jutustatud. See on lugu naisest, kes elab oma elu ilma, et oskaks enese väärtust hinnata ning laseb ennast meestekarja poolt ära kasutada. Sest need mehed aina võtavad Elviiralt, ilma midagi vastu andmata – kes raha, kes soojust, kes viina ja suitsu, kes seltsi – kuid kaovad kohe, kui aeg on otsus langetada. Ega Elviira ka mingi commitment’i-kangelane pole, ta on kärsitu, tõmbab suitsu, joob konjakit, armastab kõrtsis istuda ja jätab jobud mehed lihtsalt maha või viskab nad välja. Õnn aga, isegi siis, kui see õhtul juba käeulatuses paistab olema, on hommikuks haihtunud nagu udu.

Kätlin Kaldmaa. Lugu olematust inimesest ↗

Nii ei ole sellegi raamatu tugevam külg mitte Elviira tulemusteta seikluste ümberjutustamine, vaid erinevate subkultuuride kirjandusse toomine. Ilu teenijana ei saa Elviira teha midagi muud, kui töötada ilusalongis. Kui palju leidub eesti kirjanduses üksikasjalikke kirjeldusi ilusalongide igapäevasest elust? Mudlum paljastab terve hulga pisiasju ning suuremaid ja väiksemaid intriige, millest tavalugejal aimugi ei ole. Lugeja saab täpselt teada, millal ja kus soetas Elviira endale esimese kreemi ja esimese jumestuskreemi, aga — lugeja saab teada ka seda, kuidas elavad ilusalongides töötavad naised. Enamasti on nad üksikemad ja nende elu eesmärk on leida endale mees. Aga isegi kui meest ei leia, saavad nad enda ja lapse ülalpidamisega ikkagi hakkama. Need on need nähtamatud Eesti raudnaised, kelle elu miljonite teiste muutujate kõrval mõjutab oluliselt ka oma seltskonna selgeltnägija või hingeline nõustaja.

Joel Sang. Usalduse küsimus ↗

PS. Suvel sattus mulle pihku Mudlumi „Ilus Elviira” ja arvestades negatiivset eelhäälestust – mingi ZA/UM ja nihilist – olin ma rõõmsalt üllatunud. Teos oli küll ajakirjanduses heatahtlikult vastu võetud, nagu ma tagantjärele välja uurisin, aga suures plaanis olid kriitikud ikkagi kvaliteedihüppe maha maganud, osutamata sellele väärilist tähelepanu. Juba nimetatud jutustuses paistis Mudlum (milleks selline räppari nimi, ta ei mängi ju rollimänge?) silma empaatiavõime ning rikka ja nõtke keelekasutusega. Hiljuti ilmunud novellikogus „Linnu silmad” on ta oma tehnikat veelgi lihvinud. Seal on mitmeid sugestiivseid jutte (aga ka kelmikaid vesteid, mida ma ei oska nii kõrgelt hinnata). Igatahes tõstavad detailitäpsus ja oskus luua atmosfääri ta meie prosaistide esiritta. Ootan Made Luigalt täismõõdus romaani.

Kaupo Meiel. Teise raaamatu needus ehk igav Elviira ↗

Teise teose needusest Mudlum edukalt mööda ei saanud ja nüüd ongi meie ees «Ilus Elviira», raamat, mille kõige parem osa on järjehoidja. «Ilusa Elviira» eeskujuks on autor võtnud naistelehtede loetelud laadis «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» ja 19. sajandil ülipopulaarsed haleduslood Jenovevast, Hirlandast, ilusast Melusiinast ning ehk isegi taiesest nimega «Vaga neitsi Klaara lugu, ehk Puhta elu võit. Noore inimese, iseäranis tütarlaste eluõpetuseks ülespandud.»

Tõsine inimene(2014)

Kaupo Meiel. Mudlum minevikust ↗

„Tõsise inimese“ peategelane on mälu. Raamatut võikski lugeda pigem mälestuste kui ilukirjandusena. Päris mälestusteraamatuis, biograafiais ja autobiograafiais – kodumaiseis just – ei asetata aga oma küsitava, kui mitte olematu kunstilise väärtusega peakangelaseks mitte mälu, vaid mäletajat. See erinevus teebki Mudlumi raamatust kunstitöö. Muidugi on jutustaja, mäletaja isik tähtis ja tajutav „Tõsises inimeseski“, kuid puudub kramplik vajadus näidata end kellegi teisena – sangarina siis, kui tegelikult kardeti, nahahoidjana siis, kui nahk tegelikult turule viidi. Ei, Mudlumi juttudes avaldub vahetu ja valus ausus enda, lähedaste ja võõraste suhtes. Seejuures ei maksa ausust segamini ajada julmusega, nagu pahatihti kombeks. „Tume, värviline, kuri,“ iseloomustab raamatu tekste Robert Kurvitz tagakaanel. See peaks vist mõne teise raamatu tagakaanel olema, kui üldse kuskil.

Ilona Martson. Päris tore raamat ei millestki ↗

Samas — puhtpraktiliselt tundub, et Mudlum ja ZA/UM pole Made Luiga nimelise autori jaoks just kõige sobivam „kattevari”. Enamik lugejaid (sorry, Mudlumi sõpsid ja sugulased, aga see on nii) sellise nimega autorit ega kirjastajat ei usalda. Raamat näeb küll stiilne välja — kaanepilt on maitsekas, Martin Luiga käärilõiked samuti — aga signaal, mille see saadab, on läbinisti vale. „Tõsine inimene” näeb välja nagu tõsise noor­autori kirjutatud nišitoode, mida loevad samasugused noorautorid nagu ta ise. Noorautorite vastu ei ole siinkirjutajal samuti midagi, mõni on isegi väga nunnu, aga Made Luiga puhul meenutab noorautori staatus küll pigem kitsast pluusi, millest kandja on ammu välja kasvanud. Liiga täpne ja erk on tema lause, liiga välja kujunenud käekiri, liiga isikupärane keelekasutus, liiga küps maailmataju. See on elus juba üht-teist kogenud naise raamat ning sellisena võiks see kõnetada palju rohkemaid lugejaid kui põhiliselt veebis tegutsev marginaalide seltskond. Samuti pole mul midagi varjunimede kasutamise vastu (ma ise ju kasutan ka), aga antagu andeks — mis nimi on Mudlum? „Mudlum — mütoloogiline tegelane nüüdiskultuuris, vt. ka näiteks Ijon Tichy mälestused, Leopoldi lood, Dilaila jpm.” kõlab ääremärkus lk. 102, autor teeb argliku katse alustada lugejaga identiteedimängu, kuid ei mõju eriti veenvalt.

Heili Sibrits. Naeratusega raamat ↗

Lühikestest juttudest (neid on 23) koosneva «Tõsise inimese» mõjuvaima energiaga lood on «Minu tädi Ellen» ja «Igav päev». Oma lihtsate, argiste hetkede ja sündmustega meenutab Mudlum raamat pisut Andrus Kivriähki teost «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust». Mõlema autori tekstis on nii helged, samas kohti nukrad ja üdini ausad portreed lihtsast õnnest.

Johanna Ross. Kord, kaos ja kohvipausid ↗

On viimane võimalus kõnelda Mudlumist kui debütandist, kuna kohe-kohe on ilmumas tema teine raamat, jutustus "Ilus Elviira". Ent kõnelda Mudlumist just nimelt kui debütandist tahaks, kuna see staatus seab jutukogu "Tõsine inimene" eriolukorda. Esikraamatusse suhtutakse teatud mõttes muidugi leebemalt, kuid teatud mõttes ka rangemalt: sellele kehtivad kindlad ootused, nagu on näha mõnestki senisest arvustusest. Debütant võiks valida usaldusväärse kirjanikunime ja hoolitseda selle eest, et raamatu kujundus saadaks õigeid signaale. Debütant peaks hoiduma targutamisest (ega ta mingi Tõnu Õnnepalu ei ole), ta ei tohiks metafiktsionaalselt mämmutada sellest, et tal ei ole praegu meeles, et kuidagi ei tule ka, et läheb segamini, et peab järele küsima (ega ta mingi Madis Kõiv ei ole). Debütant võiks teada, et proosateoses peab midagi toimuma, igasugused koerte, kasside, toitude ja riiete loetelud ei pruugi kvalifitseeruda kirjanduseks. Samuti on õhus kartus, et debütant oskab teha ainult seda, mida ta parasjagu teinud on: isegi kui see päris hästi välja tuleb, ei peeta paljuks märkida, et loodetavasti oskab autor ikkagi kirjutada ka kuidagi teisiti ja millestki muust.